Kokkade dünastia noor võsu

Kui Birgit Allilender kolm aastat tagasi  Tartu Kutsehariduskeskusesse kokandust õppima asus, oskas ta enda sõnul võib-olla muna keeta ja makarone praadida. Nüüd on ta oma oskusi näidanud kutsevõistlustel ning tõestanud ennast  a la carte restorani kokana.

Tegelikult ei olnud kokkadest vanemate laps Birgit kokandusega üldse sinasõber vaid lubas sellest ametist kindlalt eemale hoida. „Käisin aasta keskkoolis, kuid mulle seal väga ei meeldinud, ning siis soovitas isa mul kokakooli minna,“ jutustab Birgit oma erialavalikust.  Nii tõigi ta oma sisseastumisdokumendid Tartu Kutsehariduskeskusesse ning peale seda on õpingud läinud  justkui lepase reega. Kursusejuhendaja Jolanda Pärtmaal oli Birgitisse  usku ning ta hakkas oma õpilasega  tegelema ja võistlustele saatma.  „Tänu sellele, et kursusejuhataja mu avastas ja mind kohe noore ja rohelisena arendama hakkas tekkis mul ka suurem huvi kokakunsti vastu,“ arvab Birgit nüüd.

Võistlused on loovuse ja meisterlikkuse prooviks

Nüüd on Birgitil seljataga  mitmed kutsevõistlused nii oma kodukoolis kui ka väljaspool ning seni säravamaks saavutuseks esikoht võistlusel  „Kokakunst Kuressaares 2013“. Selle võistluse omapäraks on, et erinevatest õppuritest loositakse välja tiimid ning koos võistluskaaslasega tuleb kohapeal kiiresti ja loominguliselt mõelda, et pimekorvi toiduainetest menüü koostada ning  road valmis teha. „Mina sain loosi tahtel paariliseks Mario Jürgensi Haapsalust ning koos tegime pearoaks seakarbonaadi, hernepüree, porgandi ja paprika tšipside  ja terriiniga,“ jutustab Birgit. Magustoit, milleks oli šampusetarretis,  tuli valmis teha  foto järgi pimekorvi toiduainetest. „Hinnati koostööd, toidu maitset, lõhna, väljapanekut ning tooraine kasutamise säästlikkust,“ selgitab ta ning lisab, et on esikoha üle väga rõõmus.

Juba kogenud noort kokka ootab aga sügisel ees Euroopa Hotelli- ja Turismikoolide Assotsiatsiooni kutseõpilaste  võistlus, mis seekord peetakse Vahemere kruiisil. Võistlejad saavad  käia viies  riigis ning samas kruiisilaeval  toimub ka võistlus. „Seal on täpselt samamoodi, et loositakse kaasvõistleja –  loodan, et oskab inglise keelt, ja midagi ei tea ette, mis toiduained korvis on,“ räägib Birgit eesootavast võistlusest, mis kokkade loovuse ja meisterlikkuse tõsiselt proovile panevad. Aga karta pole midagi, sest tegelikult on Birgitil peale tubli võistluskogemuse ka  töökogemus a´la carte restorani kokana.

birgit_allilender

Kooli kõrvalt tööle

Seda, et Eestis noored kokad tööturule väga oodatud on, kinnitab ka Birgit. „Eelmisel aastal, kui Tartus avati Blackberry restoran, plaanisin seal vaid suvevaheajal töötada. Aga seal oli hästi tore peakokk Hannes Kalle  kes palus, et ma jääksin edasi ja nüüd olen ma juba veidi üle aasta kooli kõrvalt töötanud.“ Töö restoranis Birgitile meeldib, sest menüü on huvitav ning kõiki toite saab ta ise algusest lõpuni valmistada ja serveerida. Ka kindlustunne on ajapikku  koos kogemusega tulnud. „Kui ma alguses restorani tulin, lasin kõik asjad peakokal üle maitsta. Ükskord ta ütles, et aitab, ma usaldan sind  ja nüüd on sinu maitsmise aeg,“ kirjeldab ta.  Aga tegelikult peab Birgit peakoka rolli  köögis hästi oluliseks, sest just peakokk koostab menüü ning jälgib kas maitsed ja väljapanek on õige ja kas road on püsivalt ühesuguse kvaliteediga.  „Peakokk peab olema köögis, mitte kontoris,“ kinnitab ta.

Kuigi Blackberry restorani menüüs kohtuvad Euroopa ja Aasia maitsed ning pakutakse ka sushit, peab noor kokk Birgit oma lemmikuks hoopis Ameerika kööki. See Eestis üsna avastamata köök, kus liituvad erilised ja tugevad maitsed kombinatsioonides, mida ei oskaks esmapilgul kokku panna. „Maitsete mäng,“ arvab Birgit ning toob näiteks laimipiruka, kus soolakas küpsisepõhi kohtub väga magusa kondenspiimaga ja väga hapu laimiga ning kokku saab nii restoranikülastajate kui ka Birgiti lähedaste lemmiku. „Lihade rohkus ja kasutamine on ka lausa pöörane, sest seal valmistatakse roogi ka näiteks lõgismaost ja piisonilihast,“ räägib ta innustunult ning lisab, et ameerika köök tundub talle olema võimaluste köök.

Hea kokk on kunstnik, kes armastab toitu

Kokakunsti võrdleb Birgit julgelt loominguga ning peab seda isegi keerukamaks kui teisi kunste: „Ma olen käinud kunstikoolis, joonistanud  ja maalinud. Kuid kokakunst on kõige raskem – lisaks värvile peab lõhna tajuma, maitset tajuma peab olema hea visioon ja  kompositsioon korralikult paigas.“

Kindel on ka see, et nii nagu igal kunstnikul on oma käekiri ja stiil, on ka igal kokal oma maitsepalett. See tuleb väga hästi välja juba kooli õppeköögis.  Näiteks kui  kõigile õppuritele on antud üks retsept ja toorained, siis välja tulevad ikka erinevad road. „ Kõik võib olla erinev – struktuur, värv, maitse, lõhn ja see näitabki kui eriline maitsepalett olla võib,“ näitlikustab ta.

Nagu kunstis, nii ka kokakunstis kukub mõnel loojal see kõik paremini välja. Aga lisaks peab hea kokk toitu armastama, arvab Birgit kirglikult. „Hea kokk ei saa töötada töö või raha pärast, vaid seepärast, et armastab toitu.“

„Muidugi tahaks oma kohta,“ jagab noor kokk oma unistusi, kui lisab samas, et praegu 20-ne aastaselt ei julge ta seda veel mõelda. „Edasi õppida tahan ja siis välismaale tööle, eriti vahva oleks minna kuskile restorani kokaks,“ avab  Birgit oma lähima tuleviku plaane. Aga veelgi enne on tal väike puhkus, siis tuleb restorani uus menüü kätte harjutada  ning siis õpingud  kutsehariduskeskuses lõpetada.  Küllap siis saab kokkade dünastia noor võsu kirglikult oma unistuste poole edasi rühkida.

  • Õppeaasta avaaktus

    Loe edasi »

  • Veel saab kandideerida vabadele õppekohtadele

    Loe edasi »

  • Lõppenud sisseastumisperioodil oli kõige suurem tung raamatupidaja erialale

    Loe edasi »

  • Kutsehariduskeskuse suvine sisseastumisperiood jõuab lõpusirgele

    Loe edasi »

  • Kutsekatooted.ee on saanud uue kuue

    Loe edasi »

fraktal